Kuidas ma leidsin Eesti kasiino, mis mind ei petnud

[boach.hi.ethiet]

Mul on olnud üks halb kogemus. Selline, mis paneb sind uskuma, et kõik netikasiinod on samasugused. Mõned aastad tagasi proovisin ühte kohta. Kaotasin natuke raha, ei midagi hullu. Aga siis hakkasid tulema sõnumid. Igal hommikul. Igal õhtul. "Tule tagasi", "Sulle on boonus", "Sa kaotad midagi". See oli nagu jälitamine. Ma blokeerisin selle koha ja lubasin endale – mitte kunagi enam.

Aga aeg muudab inimesi. Ja eluolud ka.

Olin just jäänud töötuks. Mu tööandja läks pankrotti. Ühel hommikul ärkasin ja sain teada, et mul pole enam tööd. See oli šokk. Ma olin seal töötanud seitse aastat. Seitse aastat. Ja siis lihtsalt – uksed kinni. Tänavale.

Mul oli natuke säästuraha. Aga mitte palju. Ma teadsin, et pean leidma uue töö kiiresti. Aga vahepeal oli vaja maksta arveid, osta toitu, hoida elu käimas. Istusin kodus, vaatasin seina ja mõtlesin. Mu naine ütles, et kõik saab korda. Aga ma nägin ta silmis muret.

Siis ma mäletasin seda lubadust. "Mitte kunagi enam". Aga ma olin meeleheitel. Mitte sellisel hullul viisil. Lihtsalt – ma tahtsin midagi teha. Midagi, mis võiks tuua natuke lisaraha ilma, et ma peaksin kohe kuskile täiskohaga tööle hüppama.

Otsustasin proovida ühte kohta, millest mu naabrimees rääkis. "See on korralik," ütles ta. "Eesti oma. Saad aru, kellega räägid." Ma olin skeptiline. Aga ma olin ka töötu. Ja töötu inimese jaoks on igasugune võimalus parem kui mitte midagi.

Kirjutasin otsingusse: Vavada Casino Eesti. See tundus kohe teistsugune. Leht oli eestikeelne. Mitte mingi automaattõlge, vaid päris eesti keel. See tekitas minus usaldust. Ma registreerisin end. Lugesin tingimused läbi. Kõik tundus aus.

Aga ma olin endiselt ettevaatlik. Väga ettevaatlik. Määrasin endale piiri – viisteist eurot. Mitte sentigi rohkem. See oli raha, mida ma sõin hea meelega näiteks kaks korda kiirtoidus. Nii et tegelikult ei kaotaks ma midagi.

Alustasin mänguga, mis tundus lihtne. Ei mingeid keerulisi reegleid. Ma ei tahtnud strateegiat. Ma tahtsin lihtsalt lõõgastuda. Esimesed kümme minutit olid rahulikud. Kaotasin natuke, võitsin tagasi. See oli nagu õõtsumine. Aga siis tuli see hetk.

Ma panustasin ühe euro. Ekraan jäi seisma. Järsku ilmus boonusring. Ma ei saanud aru, mis toimub, aga vajutasin nuppe, mida mäng ette kirjutas. Numbrid hakkasid kasvama. Viis eurot. Kakskümmend. Viiskümmend. Mu käed hakkasid värisema. See oli nii ootamatu. Vavada Casino Eesti ei lubanud midagi, aga see andis mulle rohkem, kui ma oodata oskasin.

Sada. Kakssada. Ma vaatasin kella. Kõik oli toimunud vähem kui viie minutiga. Lõpuks, kui boonusvoor lõppes, vaatasin summat. Kakssada kolmkümmend eurot. See polnud muidugi varandus. Aga töötu inimese jaoks oli see päris suur õnn.

Vajutasin "väljamakse". Raha läks mu kontole. Paarkümmend sekundit hiljem oli see mu pangas.

Ma istusin ja mõtlesin. Vavada Casino Eesti oli teinud seda, mida ma ei osanud oodata – see ei petnud mind. See ei saatnud sõnumeid. See ei jälitanud. See lihtsalt andis mulle võimaluse ja ma kasutasin seda.

Järgmine nädal oli kergem. Ma maksin mõned arved. Ma ostsin toitu. Ja ma läksin tööintervjuule. Sain töö kätte. Mitte midagi erilist, aga töö on töö.

Nüüd, mõni kuu hiljem, istun siin ja mõtlen sellele õhtule. Ma ei mängi enam. Ma pole vajadust tundnud. Aga mul on hea meel, et ma tol õhtul proovisin. Mitte sellepärast, et ma võitsin raha. Aga sellepärast, et ma näitasin endale, et ma ei ole oma halva kogemuse vang. Ma andsin teisele võimaluse. Ja see teine võimalus töötas.

Mu naine ütleb vahel: "Kas sa mängid veel?" Ja ma ütlen: "Ei. Mul pole vaja. Ma juba võitsin piisavalt." Ta naerab. Aga ta ei tea, et ma ei mõtle ainult rahast. Ma mõtlen usaldusest. Ma mõtlen sellest, et vahel tasub anda teist võimalust. Isegi kui sa oled varem põletada saanud.